Tiiu pingi projekti sünnipäevaks võib vist lugeda 2014.a sõbrapäevajärgset 15. veebruari, kui esimest korda selle mõtte välja käisin. See juhtus nii...

Meil oli olnud imetore päev staažikate EDAdega (EDA = Ettevõtlike Daamide Assotsiatsioon MTÜ)!

Hemi, Merje, Mirjam ja mina olime kargel talvehommikul alustanud Tartust sõitu Jõhvi poole. Läksime esimest korda Jõhvi Kontserdimaja külastama ning vaatama Sankt-Peterburi klassikalise balleti teatri "Vene ballett" etendust "Luikede järv". Soovi korral vaata lisaks : https://www.facebook.com/events/1403419313230930?_rdr

Et päev täiuslikum saaks, kutsus Lagle meid vahepeatust tegema Iisakul, kus ta tutvustas meile oma elu-olu. Lagle abikaasa Jaak oli meile sõna otseses mõttes supi kokku keetnud :) Eheda, enda püütud kaladest! Kõhud täis, kutsuti meid ringkäigule nii majas sees kui maja ümber. Ka ponid said tervitatud ning nende elamistingimustega tutvutud. Muide, ponidel on Iisakul isegi oma spetsiaalne "kuurort", kuhu suvel palavaga varju minna! :)
Pärast õueretke jõime kohvi ja meenutasime sooja tundega ühiseid tegemisi ning endisi EDA-kaaslasi. Jõhvi tulid meiega ka Lagle ja Jaak. Enne etendust uudistasime nii kontserdimaja ennast kui sinna üles pandud kunstinäitust. Tuleb tunnistada, et Jõhvi Kontserdimaja tundus ühtpidi õdusam ja teisalt avaram kui Tartu oma. Ballett ise oli muidugi kõrgtasemel, väga nauditav! Kui veidi kritiseerida, siis mõne stseeni puhul oleks tahtnud lava veidi laiemaks venitada :) Kokkuvõttes oli elamus vägev!

Päev oli elamusi kuhjaga täis ning tagasiteel Tartusse vahetasime päevamuljeid, kuni jõudsime juttudega taas ühiste EDA-aegadeni, EDA-kaaslasteni... Loomulikult ka Tiiuni, sest kohe-kohe oli kätte jõudmas Tiiu surma 2. aastapäev, 16.02.2014. Meenutasime, kuidas olime üritanud Tiiule tema kõige raskemal eluperioodil toeks olla ja seda, kui palju ta oli 13 aasta jooksul panustanud organisatsiooni tegevusse oma asjalikul ning muhedal moel. Tiiu astus EDAsse natuke pärast seda, kui oli aastal 2001 valitud Tartu Edukaks Daamiks 001. Ta tunnistas hiljem, et see tunnustus tuli ta ellu väga õigel hetkel ning andis talle jõudu edasi tegutsemiseks. Ja siis tuli nagu iseenesest jutuks, et me võiksime Tiiu panuse kuidagi eriliselt ära märkida, kuna ta tõesti väärib seda. Ma ei mäleta enam, kas keegi käis välja ka mõne muu variandi, aga idee "pink Tiiu auks" sai kohe kõigilt kaasreisijailt ehk siis Hemilt, Merjelt, Mirjamilt heakskiidu osaliseks ning leppisime kokku, et seda "asja" me niisama ei jäta! :)