Ma lihtsalt pean jagama Teiega tänaseid pilte, mis räägivad ise enda eest!!! :) Selline äge vaade avanes külastades täna, 26.06.2015 hommikul Tartus, Rõõmu teel asuvat firmat Kolmeraudne    http://www.eriprojektid.ee/et :

Suur aitäh Indrole, kes lubas mind vaatamata mu ettehoiatamata äkkkülastusele oma "tagakambrisse"!
Järgmise etapina läheb pink kuumtöötlusesse ja siis järgneb juba lõppviimistlus. Sain ka kinnituse, et tööde kulgemisega ollakse hetkel graafikus! :)

Paar pilti veel - Tiidu ehk siis pingi jooniste autori tehtud :

Mis edasi? Järgmisena võtsimegi ühendust Tiit Sillaga, kes oli peale suvepuhkust hea meelega nõus kohtuma ning jõudumööda meid aitama. Ta kirjeldas ka, et algselt oli vaateplatvormi kontseptsioonis mõeldud nii, et inimesed ise toovad sinna metalljalgadega toolid, mida saab siis ketiga piirde külge keevitada (ikka selleks, et nad liiga kiiresti ära ei kaoks) :). Aga meie rõõmuks oli ta avatud ka uutele ideedele.

Septembri keskel alustasime siis konkreetsemat koostööd. Olime selleks ajaks saatnud Tiidule oma mõtteid ning leitud pilte erinevatest pinkidest, et oleks, mille vahel valida. Ka Tiit ise asus joonistama. 

Vahetasime mõnda aega infot meilitsi, telefonitsi, saime kokku. Põhiline eestvedaja ja kokkusaamiste korraldaja oli Mirjam, kes meie kokkusaamisi kenasti ka protokollis. Tänu sellele, et Mirjam seda järjekindlalt tegi, on nüüd, kust "sõrmega järge ajada" ning fakte täpsustada! Aitäh Sulle, Mirjam!:)

Järgmine  asine töökoosolek toimus 21. novembril 2014 AHHAA-s, kus vaadati Tiiu pingi eskiise ning arutati edasist tegevuskava.
Eelnevalt käis pingi teemadel pikk ja tihe kirjavahetus töögrupi sees. E-kirja teel seetõttu, et oleme suhteliselt hõivatud oma igapäevatööde ja -tegemistega ning kokkusaamiste asemel oleme kasutanud erinevaid tehnilisi võimalusi operatiivseks info edastamiseks-vahetamiseks. Võimalike pingivariantide üle avaldati arvamust ja diskuteeriti. See oli väga põnev osa kogu protsessist, vähemalt mulle, neis asjus üsna võhikule)!:) 
Niisiis, sel koosolekul osalesid lisaks AHHAA inimestele ja Tiit Sillale Mirjam, Hemi, Merje. Mina ise sellest kahjuks osa võtta ei saanud, kuna osalesin samal päeval tööalasel koolitusel. Leppisime aga juba varem sama päeva õhtuks Mirjami, Hemi ja Merjega kokku nn jätkukoosoleku ning meiega liitus ka Lagle. Saime osalenutelt väga põhjaliku ülevaate koosolekul toimunust ning järgnevalt plaanitavatest sammudest. Tundus järjest tõenäolisem, et pink tuleb!!!

Ahjaa (AHHAA :)), unustasin kirjutada sellest, et vahetult enne meie esimest ametlikku töökoosolekut helistasin ka Tiiu õele Enele ning rääkisin, mis meil plaanis. Ka Ene pakkus välja ühe potentsiaalse pingi asukoha. Selleks oli Tiiu lemmikpaik Tartus. Sealt saadeti ta ka sümboolselt Toonela teele...
Enam-vähem seal asub praegu vaateplatvorm ja tänu erinevate toredate asjaolude kokku langemisele saabki sellest Tiiu mälestuspingi asukoht! Nii et suur tänu, Ene!

Ja veel - ülikooli ajal elas Tiiu täpselt selles ühiselamus, mille juurest jõe poole tulles jõuab kenasti pingini.
Kokkusattumistest ja seostest rääkides - ühiselamu autor on, muide, meie töögrupi liige Hemi Sakkov :)

Nii sai  meie teisel töökoosolekul (osalejateks Mirjam Kippasto, Merje Mets, Ene Arus ja mina) arutledes aina selgemaks, mis moodi ja kus suunas peaksime edasi tegutsema. Samas oli meie ühine otsus, et võtame "asja" rahulikult, ei pane mingeid tähtaegu ega piiranguid, sest tahame parimat tulemust, mis meie "võimuses". Hemi tegi esimesed visandid ise ning saatis meile tutvumiseks. Üritasime kaasata diskussiooni ka  Tiiu lapsed, õe Ene ning elukaaslase Villu. Saime asiseid lisamõtteid, kommentaare, kinnituse, et jõeäärne koht on enamuse lemmik.

Nüüd oli aeg pühendada plaanidesse ka Tiiu loodud AHHAA keskus. Juuni algul volitasime AHHAA juhi Pilviga kohtuma minema Hemi, kes on hariduselt ja elukutselt arhitekt. Vestluse käigus selgus, et AHHAAgi on sel teemal juba paar aastat mõtteid mõlgutanud. Seega saime kinnitust koostöö alustamise võimalikkusest, mis oli suurepärane uudis! :)

Järgmise sammuna läksid volitatud "saadikud" Mirjam ja Hemi Tartu Linnavalitsusse linnakunstnik Tiit Kaunissaare jutule. Temalt saime põhimõttelise nõusoleku. Veel saime teada, et platvormi, millel pink saab olema, projekteerija on Tiit Sild (ei ole Tiiu hõimlane, lihtsalt nimekaim). Seega tundus kõige loogilisem, et ka pingi autoriks saab tema. Tema nõusolek oli niikuinii vajalik, et pink tema loodud sillale paigaldada...

Setitasime mõned nädalad mõtteid ja siis tundus mulle, et on aeg tegutsema hakata. 27.02.2014 saatsin meie nn algatusgrupile kirja küsimusega: "Millal läheme Tiiu pingile kohta leidma-vaatama?". Pean tunnistama, et väga kiiret vastukaja ma ei saanud... :) Eks talv on ju veidi tegutsemist pärssiv aastaaeg. Jätsin asjale veidi hingetõmberuumi ning 04.04.2014 saatsin uue „kutse tegudele“. Suur kevad oli ju käes – seega tore aeg Emajõe äärde (AHHAA kanti) jalutama minna ja ühtlasi Tiiu pingi teemat edasi arendada... Püüdsin kaasata natuke suuremat seltskonda - kiri läks Dagmarile, Enele, Hemile, Laglele, Merjele, Mirjamile. Esimesena reageeris Hemi, kes pakkus välja konkreetse kokkusaamisaja. Arutasime kõigi töögrupi liikmetega asja ning panime paika esimese nn töökoosoleku - pühapäev, 13.04.2014. Kogunesime AHHAA trepil ning jalutasime sobivat paika otsima. Ilm oli kargelt ilus ja päikesepaisteline. Kohale oli võimalik tulla Hemil, Merjel, Mirjamil ja siinkirjutajal ehk Annelil.

Lisan väljavõtte koosoleku protokollist ning fotoreportaaži:

1.  Asukoha otsingutel - võimalikud variandid:

*AHHAA ees ringil

 

*AHHAA eesseina ääres

 

*AHHAA vestibüülis parempoolse seina ees

 

*Emajõe kaldal Tigutorni taga

 

*Emajõe äärses pargis vaatesilla juures

 

*Vaatesilla all jõe ääres ühel- või teiselpool silda

 

*Vaatesillal

 

 

*Pink peaks olema väga eriline, arvestades Tiiu erilisust, ja  
 arvestama selle kohaga, mille me välja valime

Uskumatu, aga sellest on juba (alles?) rohkem kui aasta möödas ja me olemegi jõudnud sõnadelt tegudele!!!
 

Tiiu pingi projekti sünnipäevaks võib vist lugeda 2014.a sõbrapäevajärgset 15. veebruari, kui esimest korda selle mõtte välja käisin. See juhtus nii...

Meil oli olnud imetore päev staažikate EDAdega (EDA = Ettevõtlike Daamide Assotsiatsioon MTÜ)!

Hemi, Merje, Mirjam ja mina olime kargel talvehommikul alustanud Tartust sõitu Jõhvi poole. Läksime esimest korda Jõhvi Kontserdimaja külastama ning vaatama Sankt-Peterburi klassikalise balleti teatri "Vene ballett" etendust "Luikede järv". Soovi korral vaata lisaks : https://www.facebook.com/events/1403419313230930?_rdr

Et päev täiuslikum saaks, kutsus Lagle meid vahepeatust tegema Iisakul, kus ta tutvustas meile oma elu-olu. Lagle abikaasa Jaak oli meile sõna otseses mõttes supi kokku keetnud :) Eheda, enda püütud kaladest! Kõhud täis, kutsuti meid ringkäigule nii majas sees kui maja ümber. Ka ponid said tervitatud ning nende elamistingimustega tutvutud. Muide, ponidel on Iisakul isegi oma spetsiaalne "kuurort", kuhu suvel palavaga varju minna! :)
Pärast õueretke jõime kohvi ja meenutasime sooja tundega ühiseid tegemisi ning endisi EDA-kaaslasi. Jõhvi tulid meiega ka Lagle ja Jaak. Enne etendust uudistasime nii kontserdimaja ennast kui sinna üles pandud kunstinäitust. Tuleb tunnistada, et Jõhvi Kontserdimaja tundus ühtpidi õdusam ja teisalt avaram kui Tartu oma. Ballett ise oli muidugi kõrgtasemel, väga nauditav! Kui veidi kritiseerida, siis mõne stseeni puhul oleks tahtnud lava veidi laiemaks venitada :) Kokkuvõttes oli elamus vägev!

Päev oli elamusi kuhjaga täis ning tagasiteel Tartusse vahetasime päevamuljeid, kuni jõudsime juttudega taas ühiste EDA-aegadeni, EDA-kaaslasteni... Loomulikult ka Tiiuni, sest kohe-kohe oli kätte jõudmas Tiiu surma 2. aastapäev, 16.02.2014. Meenutasime, kuidas olime üritanud Tiiule tema kõige raskemal eluperioodil toeks olla ja seda, kui palju ta oli 13 aasta jooksul panustanud organisatsiooni tegevusse oma asjalikul ning muhedal moel. Tiiu astus EDAsse natuke pärast seda, kui oli aastal 2001 valitud Tartu Edukaks Daamiks 001. Ta tunnistas hiljem, et see tunnustus tuli ta ellu väga õigel hetkel ning andis talle jõudu edasi tegutsemiseks. Ja siis tuli nagu iseenesest jutuks, et me võiksime Tiiu panuse kuidagi eriliselt ära märkida, kuna ta tõesti väärib seda. Ma ei mäleta enam, kas keegi käis välja ka mõne muu variandi, aga idee "pink Tiiu auks" sai kohe kõigilt kaasreisijailt ehk siis Hemilt, Merjelt, Mirjamilt heakskiidu osaliseks ning leppisime kokku, et seda "asja" me niisama ei jäta! :)

Tegelikult üritan hakkama saada Tiiu pingi saamise looga ehk siis kirja panna, millest kõik algas ja kuidas kulges ning vahele pildikesi ja muid põhiliselt Tiiuga seotud lugusid...

Siia sobibki vast üks link 10.10.10 (maagiline kuupäev, kas pole?) ajalehest "Postimees", üks viimaseid (kui mitte kõige viimane pikem intervjuu Tiiuga): http://naine.postimees.ee/?id=324446
Imearmas ja kosutav lugemine ka nüüd, kuigi Tiiut juba üle kolme aasta meiega pole...

17.07.2015 oleks Tiiu saanud 57. Ainult 57... Paraku tähistame aga juba 3. aastat tema sünniaastapäeva, mitte enam sünnipäeva. Miks minul see kuupäev meeles seisab? Aga sellepärast, et minu vanemal pojal, Siimul, on sünnipäev täpselt samal päeval, lihtsalt ta on mõnikümmend aastat hiljem sündinud. Seosed loevad (aitavad). Nii lihtne see ongi! :)

Ja seostest rääkides meenub üks armas ning mõtlemapanev tsitaat Tom Ziegleri näidendist «Grace ja Glorie» (Tõlge: Maarja Aaloe-Laur):

"Ma tahan öelda, et kõik siin maailmas on, tead küll, omavahel ühenduses. Nagu kampsuni silmused. Ükshaaval võttes pole neis midagi erilist, aga kui üks silmus katki teha, hargneb kogu kampsun üles. Nii, ma küll ei tea, mis mu elu mõte oli, aga ma olen kindel, et Jumal saatis mu siia maa peale kindla põhjusega. Isegi kui minu ülesanne oli olla nagu üks silmus keset kampsunit, kes hoiab ühe käega eelmisest ja teise käega järgmisest silmusest kinni. Kui mind ka ainult selle jaoks siia saadeti, siis pidi see olema tähtis. Ja nii olen ka mina tähtis. Ma arvan, et seda ootab Jumal meilt kõigilt, kullake. Et hoiaksime kinni. Üksteisest ja sellest kaunist maast, mille Ta meile on andnud..."

Kunagi pole hilja millegi uuega alustada... 
Ja see alustatu siin on minu jaoks täiesti uus. Mõttes olen seda kandnud juba mitu kuud, nüüd siis võtsin kätte ja tegin ära - lõin uue blogi, minu esimese. 
Püüan anda parima, et see oleks loetav teistelegi - ehk siis Teile, kes seda lugema sattute. Igaks juhuks vabandan juba ette, kui kõik ei kuku nii välja nagu võiks või peaks! :) Igatahes on täiesti eriline ja ärev tunne - nagu kirjutaks üle aastakümnete taas küpsuskirjandit vms.